Madame Bovary

Gustave Flaubert ´i romaani on nimetatud täiuslikuks kirjanduseks.

Romaani kangelanna Emma Bovary järgi on nimetatud bovarysmiks selliste inimeste vaimuseisundit, kes püüavad “end näha teistsugusena, kui nad on”. Peaaegu iga inimese hingekoostises on natuke bovarysmi. “Iga notar kannab endas luuletaja riismeid”…

Emma esindab definitsiooni poolest bovarysmi puhtal kujul. Ta võiks leida banaalse, ent siiski tõelise õnne, kui ta pühendaks end oma tütrele, kui ta pisut püüaks harida meest, kes oma armastuses oleks küllalt hästi kujundatav, ja kuna Emma kord juba armastab luulet, võiks ta enda jaoks avastada looduse ja külaelu poeesia ning toeka talupojaarmastuse.

Kuid ta keeldub nägemast seda, mis teda ümbritseb. Selle asemel, et elada oma elu sellisena, nagu see on talle antud, unistab ta hoopis teistsugusest. Selles on tema pahe. Ja see oli ka Flaubert´i pahe.

Ning see on ka sinu pahe, silmakirjalik vaataja…

Romantiline naine, kes petab oma keskpärast meest, laostab ta ja võtab endalt lõpuks elu – see võib tunduda tühisena, kuid suured tragöödiad saavadki õitsele lüüa ainult banaalsuse peenral…

André Maurois “La Bruyère´ist Proustini” 1964 põhjal.