Öömaaeg

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud:

kui keel sai märjaks:

nime ei tea, see sugusant on vot oopis soolaveest

uut keha koob ta omi üle paiskund näki rooja seest

kõõlused kõrisevad ja maod maos maadlevad

kehas lihad puitunud ja luud kuivas luitunud

puit verd higistab, nahk tõrjub nahka

koomal kehad sittujad, pilud, võlud mustrivad

lõugade kaosest hauvad hambad, keeled persest ussivad

varesele kere peale, mustreid sisse trussivad

verest voolanud jõgedeks, rahvaste ränded

meri mässab, maa sünnib, üdid kokku rämmab

kaosest kord, hullus kants

see samm lõi mäe,

samm lõi jõe

mäegede liikumisest kerede tants

see kants ei kuulund meile

ilma viimne hinge

maakamak nihkub, liibub üle, merre

luuüdi niiskub, puusüü, mul karvad üle kere

lõpused tolmavad jäsemed tantsi, tantsi

ja vat, vaid vaim pole selle vastu, kel tantsida saab taip

põhjus põrkuda, liibuda ja kehi kokku hõõruda

ja lõkke ümber istuda ja naljaks tüli kiskuda ja ühel häälel hõigata ja kooris kõvalt karjuda ja ühte kokku tatsuda ja maitseda ja katsuda ja öösse päeval kukkuda nii saime ainult kesta kusta haihtuda

Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid.