Lõpp

Keegi meist ei tea, miks oleme sattunud siia universumisse ja pole ka ühtegi kindlat põhjust, miks me peaksime siin olema. Ometi me oleme ja liigume mööda suurt ringkäiku nimega „elu”. Kuigi toimetame ilma igasuguse juhiseta, leiutades samm sammu haaval olemas olemise kunsti, milles kõik on habras, kaheldav ja muutlik, on üks asi siiski kindel: ühel päeval see lõpeb. See on vääramatu.

Lavastuse „Lõpp“ loomise protsessis kohtusid tegijad nendega, kes on seotud elu viimasel veerel olemisega, omamoodi sillaehitajatega: hingehoidjate, pühakirja ja rahvapärimuse tundjatega. Soovisime leida vastust küsimusele: „Kuidas oleks kõige õigem ära minna?” või pedagoogiliselt öeldes: „Kuidas õppida surema?”

Millised võiksid olla tänapäevased üleminekurituaalid sinna, millest keegi midagi ei tea ja kust pole eal tagasi tuldud? Kas peaksime alati vaatama vananemisele ja siit ilmast lahkumisele just pessimisminoodiga või saab suremises näha ka suurt ja surematut – ülemlaulu elule?