The End

Ma olen olemas, sest ma mäletan. Olen oma mäluga kahekesi siin, üksi keset musta linna. Minu mälu peab mahtuma mulle riiklikult eraldatud 8 gigabaidile. Kehad on kuulutatud utiliidiks, minu oma kuseb hetkel WCs. Vett toon ämbriga iga päev bensiinijaamast. Seal on midagi toimumas. Inimesed seisavad liikumatult ja vaikides üksteist kallistades. Mõnel pole riideid seljas. Veel mõned päevad, siis on lõpp.

II

/…/ On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan, mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.

Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust. Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud, jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos, kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest ma ei oska end lõdvaks lasta.Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.

See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust…

The End on lavastus, mille autoriteks on 6 inimest, kes ligikaudu kümne aasta kestel on moodustanud Von Krahli Teatri näitetrupi. Etendus räägib ühe maailma lõpust.