Soolo

See on lugu, mis on alguse saanud 1985. aasta 15. septembril.

See on monotoonsus polüfoonilises võtmes.

See on muusika, mille dissonants kriibib, aga harmoonia kannab.

See on hetk.

See on mäng ja loobumine.

See on püüd ja tahe.

See on otsing.

See on Soolo.

Von Krahli Teatri muusikajuht ja näitleja Loore Martma on jõudnud oma esimese soololavastuseni. Ta kutsub teid Von Krahli Teatri proovisaali osa saama hetkede kollaažist, mis tuuakse teie ette oma lihtsuses ning ilus. Need killud on kantud lihtsast soovist, et endale meelde tuletada: “Ära ennast ära unusta!” Etenduses kõlab muusika, taustal jooksevad videopildid ning laval on Soolo.