Simulaakrum

“Ma usun reaalsusesse, kuigi tean, et see uskuja on kokku monteeritud. Muutub stsenaarium, muutub ka elulugu. Kõik on planeeritud. Minu osaks jääb täpselt välja mõõdetud liigutused ja loomulikult kõlavad repliigid. Võttemeeskond töötab ekraani taga nagu kellavärk. Kaamerad võtavad mind õige nurga alt. Ma ei pea muretsema. Roll sobib mulle ideaalselt. Ma ei tea, kuidas see kõik lõpeb. Aga ma tean, kuidas see algab.”

Prantsuse filosoof Jean Baudrillard on rääkinud kolmest simulaakrumitüübist. Esimeses matkib kujutis reaalsust, teises see asendab reaalsuse ning kolmandas muutuvad kujutis ja reaalsus eristamatuteks. Lavastaja Mart Koldits ja stsenograaf-operaatorite trupp loob makettide, kaamerate ja ekraanide abil lavastuse, mis neelab vaataja endasse.

Kasutades allikmaterjalina Wachowskite kultusfilmi “The Matrix” ehitatakse päriselu klotsidest “Simulaakrum” – väljamõeldis, mille tõelisuses pole mõtet kahelda. Näitlejaid pole, aga vaatajatest saavad kangelased. Seda muidugi ainult vabatahtlikkuse alusel.

2011. aastal lõi sama kunstnike rühmitus Von Krahlis teatrit ja live-filmi kokku segava lavastuse “Ihade osakond”. “Simulaakrum” on selle kauaoodatud järg.