Paratamatus elada ühel ajal

Ühel hilisel ennelõunal ilmus areenile kuulus sportlane. Ta ei olnud enam endine. Haigus oli räsinud teda juba mitu aastat ning palju polnud enam jäänud. Ta köhatas ja silus kortsu tõmmanud vana kulunud kirjadega spordijaki natuke sirgemaks. Siis vaatas ta ringi tühjal staadionil, mis talle kunagi oli tähendanud nii palju. Tema kõrvu kostusid fanfaaride hääled, pulbitseva publiku lärm ning treeneri kirglikud karjed. Oli novembri lõpp, õhk oli niiske. “Kas te olete üldse märganud,” ütles kuulus sportlane vaikselt, “kui ilus on Tallinna vanalinn?”

Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees.

Lavastuse pealkiri on parafraas Peeter Mudisti maali pealkirjast.