Hei, õeke

Hei, õeke,

ooteruum asub lolluse ja enesekindluse piirimail, kus ühtekuuluvustunne on usu küsimus. Austa siin teda, kes ei tea ja usalda teda, kes kahtleb. Joondu. Pooldu. Kao.

Monofakt in stereotakt.

“Hei, õeke” on näitlejate ja etenduskunstnike Riina Maidre ja Inga Saluranna teatraalne ja minimalistlik sõnalavastus. See on nende esimene ühine koostöö, mis sündinud vajadusest mõtestada lahti sotsiaalseid rolle ja mina-pilte. Lavastus uurib egokeskset loogikat solidaarsuse taustal, räägib üksikisiku mentaliteedist ja karja identiteedist. ’Hei õeke’ on aktiivne passimine sõltumatuse, kokkukuuluvuse, enesemääratlemise ja -eksponeerimise teemadel.

Autorid ja esitajad: Inga Salurand ja Riina Maidre –

üks Tartust, teine Tallinnast; üks vanem, teine noorem; mõlemad kombivad kunstimaastiku kumeraid vorme; üks Von Krahli, teine NO teatri taustaga; mõlemad näitlejad, aga mitte ainult; huvituvad peale laval olemise ka maagiast, kuidas lava tekitada; üks on elanud aastaid PostUgandas, teine hakkab muutuma heliks; mõlemad tahavad mõistatada; mõlemad tahavad vabadust mitte-öelda; üks naerab, teine nutab; mõlemad muigavad, olles varjatult meeldivad; käesolev töö näitab nende kohta rohkem kui faktidel põhinev tehtud tööde loetelu.

Lavastuse “Hei, õeke” esimene väljalase esietendus 23.-24. juunil 2014 Amsterdamis, pealkirja all “This is a Snake”.

Osasaanute muljeid:

Alex M: “See on ülekuulamine, kus inimesed on entusiastlikult nõus tegema koostööd, vastama, meenutama, olema detailide suhtes ülitäpsed – eesmärgiga, et see juhtum igal juhul lahendatud saaks. Appi kui võimatu ja absurdne üritus – proovida kõigile küsimustele vastata.”

Anout L: “Teie näoilmed väljendasid midagi suurt ja sünget. Üks oli justkui katatoonilises kuristikus ja teisel oli tuhat mõtet peas – mure, äng ja kurjad eelaimdused. Ma ootan, et teid jälle näha.”

Fabian J: “Sekundi murdosa jooksul puudutan ma justkui möödaminnes kõikvõimalikke erinevaid suuri teemasid. Ja samas on see paradoks – et iga järgnev hetk justkui tühistab ja pihustab eimillekski ka kõige suurema kangelaslikkuse. Millelgi pole enam tähtsust; samas kõik – on. Ja see puudutab meid viisil, et me ei saa jääda mitte-puudutatuks. Kas see on post-humanistlik juhtum, või justnimelt mitte?”

Morten O: “Minu peamine ootus täitus, et lisasite rohkem ruumi; ma mõtlen – aega. Sissejuhatus võis tulla hiljem, huumor võis tulla hiljem, ma ootasin, koos teiega. Ja see meenutas mulle mu oma kogemusi – miks inimene üldse loob kontakti teiste inimestega – on see lähedus, vajadus, kaastunne, hoolivus, äkki armastus.”

Will A: “Jah, see on selline kokkuleppe formaat, et tüki lõppedes, publikuna, ma vajan plaksutamise võimalust. Et mind ei jäetaks üksi sellise kohtlase ebamugavus- ja piinlikkustundega, mis mitte kuidagi sisulises mõttes selle tüki teenistuses ei ole… Ei ole ju, ega?”

Fons I: “Kahtluse loomine võib olla üsna ratsionaalne protsess. Mida rohkem ennast tarbida, seda zombimaks kõik muutuvad. Loogiline.”