Showcase

Von Krahli Teater kohtub üksindusega Viru hotelli 15. korruse numbritubades.

Sulen enda järel hotellitoaukse ja ainus, mida ma tahan, on tunda end täiesti üksi. Salakaameraid vetsus pole. Kontrollisin. Igaks juhuks pööran teleka ekraaniga seina poole. Kustutan tule. Aken on nüüd ühepoolne peegel. Saan märkamatult vahtida teisi NENDE tubades. Olen täna omaette.
Kes ikkagi vaatab mind, kui mind mitte keegi ei vaata ?

Esimest korda lavastas Richard Maxwell üksinduse teemadel kirjutatud “Showcase’i” aasta eest New Yorgis, originaalversioonis mängivad etenduses kaks meest. Tallinnas etendub “Showcase” paralleelselt kolmes hotellitoas, näidendist on tehtud kolm versiooni.
“Töötan iga etendusega eraldi, ent jälgin samal ajal, et kõik kolm moodustaksid uue terviku,” kirjeldab protsesse autor ja lavastaja Richard Maxwell, soovitades kolmel õhtul ära vaadata kõik versioonid.

Korraga mahub etendust ühte hotellituppa vaatama kümme inimest.

Etendusejärgselt on kõik teatrihuvilised oodatud oma õhtut pikendama vastavatud Sokos Hotell Viru restoranides, kus pileti ettenäitamisel saab õhtusöögilt 25% allahindlust. Hotelli esimesel korrusel asuvas Amarillo restoranis pakutakse mehhikopärast toitu, teise korruse vastrenoveeritud Merineitsi restoran meelitab sulni klaverimuusika ja uuenenud a la carte menüüga.

Richard Maxwelli eristab enamikest kaasaaegse teatri esindajatest tema tööde minimalistlik, täpne ja emotsioonitu stiil, mis teadlikult riskib muljega amatöörlusest või lihtsalt halvast teatrist. Maxwell huvitub eelkõige inimesest, viimase suhtest omaenda instinktide ja impulssidega. Maxwelli dialoogid on dokumentaalse täpsusega üles kirjutatud juhuslikud pealtkuuldud kõnelused, mis lavale jõudes kaotavad igasuguse naturalismi – näitlejad etendavad rolle kõhklevalt, ühegi tundevarjundita hääles. Püüdlikult realistlikus keeles kirjutatud dialoog öeldakse laval maha täiesti tundetult, robotlikult, peaaegu deklameerides. Ka liikumine – žestid, võitlusstseenid jm – on ebaloomulikult jäik, loid ja mõttetu.