Pööre (Ruto Killakund)

/-/ Etendus ühendas religioosseid ja blasfeemilisi motiive, mis on ju lõppude lõpuks üks ja seesama.

Publikule tundus etendus meeldivat, ehkki “Ruto Killakunna” kiituseks tuleb öelda, et nad eriti rahva ees ei pugenud. Aeti oma asja ja suudeti ka sel kombel end peale suruda. Kindlasti oli mõni osatäitja diletantlikum, mõni osavam, aga Peeter Jalaka režii oli suutnud need erinevused ära varjata ja pilti ühtlustada. /-/

Mati Unt “Makavei!”, “Eesti Ekspress” 14.08.1992

Lavastusega “Pööre Pirita kloostris” (1991) pandi alus Ruto Killakunna vabaõhulavastustele.

Näiteks toimusid samalaadsed lavastused nimedega:

“Pööre. Maiõhtu Diagnostikakeskuses” (1.05.1992, Tallinnas Diagnostikakeskuse varemetes)

“Pööre. Tembud Toomemäel” (9.05.1992 Tartus “Dionysia” festivalil)

“Pööre. Kesköine kompress” (20.06.1992 Pärnus “Baltoscandalil”)

“Pööre. Kokamuti kiituseks” (17.07.1992 Valkla laagris)

“Pööre. Valge Daam läheb müüri sisse” (13.08.1992 Haapsalu lossihoovis)

1992. aasta juulis-augustis jõuti taas Pirita kloostri varemetesse, seal mängiti 1991. aasta Pirita loo uuenenud/täienenud versiooni “Pööre. Pirita kloostri viimased päevad”.

Hiljem jätkusid taolised vabaõhuüritused volbriöö-show’dena.

Tegeleti innukalt karkude, suurte maskide, trummide, pürotehnika jmt tänavateatri/karnevali-atribuutikaga.

Mingil hetkel sel ajal olid Peeter Jalakas ja Ruto Killakund Eestis ainukesed, kel oli ametlik luba osta, müüa ja toota pürotehnikat.

Peeter Jalakas: “Taolise vabaõhuürituste tegemise lõpetasime 1996. aastal, kui ühele üritusele oli kogunenud juba ligi 30 000 inimest. Siis tundus, et aitab.”