Bloody Mary

Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada.

Kertu Moppeli “Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult.

Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas “päris mina” vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?

Vaata ka:

Michael Haneke “Funny Games” (1997, 2007)

Anthony Burgess “A Clockwork Orange” (1962)

Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” (1962)

Oliver Stone “Natural Born Killers” (1994)

Bryan Bertino “The Strangers” (2008)