Libahunt

Esietendus 31. oktoobril 1992 (Von Krahli Teatri avamine!)

Autor AUGUST KITZBERG
Lavastaja PEETER JALAKAS
Kunstnik MARET KUKKUR
Valguskunstnik URMAS SEPP

Osades
KRISTINA PAŠŠKEVICIUS – Tiina
MARI-LIIS ROOS – Mari
MARKE TARMO – vanaema
PIRKKO VÄHI – perenaine
ANDRES MIRME – peremees
ENAR TARMO – sulane Jaanus
MARGUS VÄRAV – Margus

Lavastuses kasutati erinevat rahvamuusikat ning Pjotr Tšaikovski I klaverikontserdit. Visuaalselt ja heliliselt oli tekitatud lummav ja müstiline atmosfäär. Näitlejad olid riietatud takurõivaisse ning peremehele suur habe ette kleebitud, andes sellega vihje, missuguse ajastu ja olukorraga on tegemist. Paralleelselt naturalistlikule kujutamisele, mis tugevalt groteski kaldus, oli olemas metatasand. Lugu mängitakse vaatajaile teadlikult ette stampsituatsioonide ja klišeede kaudu. Samas kommentaaritakse laval toimuvat. Teise vaatuse alguses räägib lavastaja hääl pikalt sellest, et siiani pole veel selgunud, kes on libahunt, aga et keegi ju kindlasti peab olema, sest muidu poleks seda näidendit kirjutatud. Samuti ütleb lavastaja hääl näiteks, et teine vaatus on lühem kui esimene ning nihelema pole vaja hakata. Ülesehituselt on lavastus muusikateose sarnane – terviklik muusikapala, pikitud tekstilõikudega, koos vahemängude, soolodega jne.

1993. aasta novembris etendati “Libahunti” Espoos ja Helsingis

/-/ Vaevalt, et keegi Peeter Jalaka “Libahundist” lootis traditsioone tuntud headuses. Ruto Killakunna senise loomingu taustal (“Sünnipäev”, “Eesti mängud”, “Pööre”) mõjus etendus kuidagi jutukana – tegu on esimese tekstiraamatu abil lavastatud näitemänguga Killakunna ajaloos. Ilus oli “Libahundis” just stampsituatsioonide ja kulunud kliđeede vaimukas groteskiks kasvamine. /-/

Ilona Martson “Üks teater maailmas rohkem”, Eesti Päevaleht 03.11.1992

/-/ Kõigile teada-tuntud lugu arenes Ruto Killakunna näitetrupi esituses vastavalt Peeter Jalaka lavastajataotlustele tempokalt-vaimukalt. Tammarulaste kiretust esitati ehk kirglikumaltki kui kirgesid. Eriti vaoshoitud oli Tiina. /-/

Aita Kivi “Kitzberg enne, banaanid pärast”, 05.11.1992

/-/ Lihtsus ja minimaalsus on lavastuses üldiselt lummav. Ka lavakujundus näeb välja vaimukalt napp. Valgus ja muusika loovad meeleolukaid kujutluspilte hoopis eredamalt kui mingi püüdlikult püstitatud luksuslik dekoratsioon. Tähtsad on hoopis teised asjad. Rütm, rütmide vaheldumine. Totaalne passiivsus, arhailine uimasus ja aeglus vahelduvad kiirete pulseerivate tegevuspuhangutega. Värv, valgus, helid, liikumine – kõik selleks, et tekitada MULJET. Iga detail on paigas. Ja ometi ei näi see vähemalgi määral välistavat vaba improvisatsiooni.
Klišeed ja tüüpolukorrad. Nagu ette lubati, tarvitatakse neid ohtralt ja sihikindlalt. Tehtult teatraalsed, juhuslikud ja võltsid pisiasjad. Ka tekstis rõhutatakse kulunuks muutunud fraase erilise mõnuga. Sõna jõud on võimas. Keset etendust kostab saali lavastaja hääl, mis lobiseb niisama. Libahuntidest, lammastest ja jumal teab, millest kõik veel. /-/

Monica Sikk “Kes siis tegelikult murrab lambaid?”, Linn 20.11.1992

/-/ Tarina “Ihmissusi” on joka tapauksessa visuaalisesti mukava nähdä, koska teatteriryhmä esittää erilaisia jännitäviä, epätavallisia kohtauksia, joissa myös valolla on tunnelmaa luovaa osuus. Paikoitellen staccatomaiset liikkeet, kekseliäät kuperkeikat ja eloisa juhannuksenvietto, jossa roolihenkilöt toimivat luovan epäkonventionaalisesti, osoittavat, että ohjaaja Peeter Jalakas ja koko ensemble on löytänyt oman persoonallisen ilmaisumuotonsa. /-/

Elizabeth Nordgren “Sagoteater från Tallinn”
(Nuorten Teatteriviikot Helsingissä-üritustest) 05.11.1993