Alustuseks

Eesti taasiseseisvumisaja esimene erateater Von Krahli Teater loodi aastal 1992, kuid teatri tekkimislugu ulatub varasemasse aega ning on seotud juhtfiguuri Peeter Jalakaga.

Sageli on nimetatud Von Krahli esimeseks Eesti erateatriks, nii see aga päris ei ole. 1923. aastal asutas Eesti näitleja, lavastaja ja teatrijuht Paul Pinna omanimelise Rahvateatri, mis oli samuti erateater.

Kui püüda iseloomustada Von Krahli Teatri loomingut, siis läbivalt on olnud kaks tegevussuunda: esiteks laboratoorne sissepoolepööratus, mille puhul peetakse oluliseks eripäraste teatri- ja näitlejavahendite väljatöötamist ja arendamist, ning teiseks administratiivne tegevus, mille tulemusena on jõudnud publiku ette lavastused ning mille raames on tegeletud välissuhete arendamisega ja festivalide korraldamisega. Von Krahlis tehtava teatri taotlus on olla teistsugune teater, eksperimentidele avatud ning see on põhiolemuselt jäänud läbi aastate samaks, muutunud on institutsionaalne pool ja järjest professionaalsemaks ka kunstiline tase.

Siinne ülevaade Von Krahli Teatrist on ajaliselt jagatud viide perioodi. Von Krahli teatrile eelnes VAT Teater ja trupp nimega Ruto Killakund. Aastaid 1992-1994 iseloomustab uljas ja pöörane algus Rataskaevu tänava majas. Segaduste aastad 1994-1998 olid katsetamiseks ja hüppelauaks järgmisele, intensiivsele perioodile püsitrupiga aastatel 1998-2003. 2003. aastast sai alguse Von Krahli järjest laienev tegevus ning eesti kultuuriruumis uudsena alustas tegevust Von Krahli Akadeemia.

Von Krahli ajaloo tutvustamiseks on kasutatud Katrin Ruusi bakalaureusetööd „Von Krahli Teatri arengulugu“, Tartu Ülikool 2005.

Ruto Killakund

1980. aastate lõpus alustasid tegevust mitmed vabatrupid ja väiketeatrid. Nende truppide püüe oli teha riigiteatris valitsevast suunast erinevat teatrit, kuigi kavatsused võisid algul paista ebamäärastena. Harjumuspärasest sõnateatrist erineva teatritee valimise kaudu näidati välja teatud sallimatust institutsionaalsete riigiteatrite vastu. Üks sellistest teatritruppidest oli ka VAT Teater, mis loodi Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures 1987. aastal ning mille loomise juures oli ka hilisem Von Krahli juht Peeter Jalakas.

VAT Teatri kodulehelt: 1983. aastal võeti TPedI Kultuuriteaduskonda vastu järjekordne näitejuhtide kursus, kes 1984. aastal Vanalinna päevadel esimese avaliku ülesastumisena väljaspool kooli mängis Seitsme Linnuse pargis E.B.White’i lastelugu “Charlotte koob võrku” (lav. H. Saarm). Võib-olla andis see õnnestunud lastelugu tõuke selleks, et neli aastat hiljem lõi seesama kursus VAT Teatri.

1987. aasta kevadel, kui kursus lõpetas, oli “Tudengiteater” juba sündinud. “Tudengiteatri” nime all esitati Mart Kampuse lavastust A.de Saint-Exupery “Väike prints”, mida mängiti Tallinna Trükitööliste Klubis Rataskaevu 10 (hilisem Von Krahli asukoht). 1986. ja 1987. aasta suvel mängis “Tudengiteater” Neitsitorni ees muruplatsil Andres Ehini näitetükki “Kalevipoja lood”, lavastajateks Peeter Jalakas, Aare Toikka ja Tiina Rebane. Sama seltskond sama nime all võttis osa Tartus korraldatud tudengiteatrite festivalist. Peeter Jalakas ja Aare Toikka käisid Vilniuse Ülikooli tudengiteatri tööga tutvumas. Tiina Rebane tõi Peda-kooli diplomitööna lavale Joseph Kesseli “Lõvi”, Peeter Jalakas Artur Alliksaare senilavastamata näiteloo “Nimetu saar”. Nende esitamiseks väikeses saalis jõuti kokkuleppele Tallinna Linnahalliga. Reklaamitriki ning paroodiana suurte riiklike teatrite ees olevale RAT-ile kirjutati “VAT Tudengiteater”. 1987. aasta kevadel sai tegijate tudengipõli otsa, kuid tahe teatritegu jätkata mitte.

1987. aastal oli Eesti Teatriliidu juurde asutatud noortekoondis ja Gorbatšovi sula tõi liiduvabariikide pealinnadesse, sealhulgas Tallinna, nn. teatriarenduskeskused, et ergutada stuudioteatrite tegevust. Nendes tuultes alustas VAT Teater 1987. aasta sügisel kui Tallinna Teatriarenduskeskuse Stuudio.

VAT Teater tegutseb edukalt siiani, kuid 1989. aastal jagunes VATi trupp kaheks. Üks osa tegutses edasi sama nime all, orienteerudes lastele ja noortele. Teine grupp sai nime Ruto Killakund ning selle juhtfiguuriks sai Peeter Jalakas.

Teatritrupi nimest: Ruto on üks Lapi jumal, üsna äärmuslik tegelane, kelle juurde minnakse viimases hädas ning kellelt saab jõudu. Ruto on saami pärimuses umbes taoline jumalus, nagu kristluses on Kurat. Ta on kuri jumalus ja võib tuua inimestele haigusi. „Killakund“ aga on eesti keeles killakund ehk grupp, ühendus. Ruto nimi on ka vihje Eugenio Barba Odin Teatret’i mõjutustele. Ruto Killakund oli oma algusaastatel Eesti Rahvaluule Arenduskeskuse juures tegutsev otsinguline teatritrupp, kes tugines oma töös soome-ugri usundile ja mütoloogiale.

Ruto Killakunna algusaja tuumik oli moodustunud juba enne 1989. aastat VAT Teatri juures. Avalöögi aegu kuulus truppi seitse meest: Peeter Jalakas, Margus Värav, Agur Kuslap, Emil Rutiku, Jaanus Linno, Mart Nurk ja Hendrik Toompere jun. Selline koosseis püsis aga põgusalt. Ruto Killakunna tegevusaja põhituumikusse kuulusid Pille-Katrin Siilmann, Marke Tarmo, Margus Värav, Andres Mirme, Pirkko Vähi, Mari-Liis Roos, Enar Tarmo, Emil Rutiku ja Kristina Paškevicius.

Enne, kui Ruto rentis 1991. aastal oma tegevuseks Tallinna vanalinnas maja Rataskaevu tänaval (Rataskaevu 10), kus 1920. aastatel oli tegutsenud legendaarne Hommikteater ja hiljem Paul Pinna nimeline Rahvateater, tehti proove ja trenne kus juhtus – Salme Kultuurikeskuses, erinevate asutuste saalides. Peeter Jalakas iseloomustab Ruto tegevust järgmiselt: “Mina olin just stažeerinud Eugenio Barba juures ja üritasin sealt saadud kogemusi siin kasutada. Võtsime oma üritust igal juhul väga tõsiselt. Meie lavastused sarnanesid ülesehituselt lahtise struktuuriga muusikateosele. Igal tegijal olid oma soolod ja koosmängimise partiid. Otsisime iga liigutuse alget näitleja seest, samuti pidi iga žest, näoilme põhjendatud olema. Näitlejad ei teinud ruumis ühtegi sammu, millel puudus semantiline tähendus. Oluline polnud see, et vaatajad kõike mõistaksid, vaid et näitleja ise aru saaks, mida teeb. Idee oli selles, et lavastus tervikuna tekitaks vaatajas tunde, nagu kuulaks ta muusikat, mille igast fraasist ta täpselt aru ei saa.”

Ruto Killakunna tegevust ja vaimsust iseloomustas sissepoolepööratus – õigustust näitleja lavalisele tegevusele otsiti näitlejast endast, väline joonis ja tekstikatked olid vaid abivahendeiks. Esineti vaid asjassepühendatud sõprade ringile. Lavastusi teostati nappide vahenditega, kuid seda ehk mitte niivõrd majanduslikel põhjustel, vaid pigem seoses esteetiliste põhimõtetega. Peamisteks komponentideks olid liikumine, muusika ja vähene tekst. Kuna trupil ei olnud tehnilise personali palkamiseks piisavalt võimalusi, siis olid kõik peale „näitlejaks olemise“ ka midagi muud: näitleja-kostümeerija, näitleja-lavameister, näitleja-sekretär jne. Kui Ruto Killakund Rataskaevu tänavale ruumid sai, siis lõhuti sealt vana rahvateatri aegne lava välja ja tehti blackbox. Samas majas asub Von Krahli Teater tänaseni.

Ruto Killakunna trupiga tehtud suuremad tööd olid „Sünnipäev” (1990), „Mõttetud” (1990), „Eesti mängud. Kaelkirjak liigub edasi“ (1991), „Pööre Pirita kloostris“ (1991).

Kui Ruto ühte suunda iseloomustas sissepoolepööratus, siis teine suund oli sellele vastanduv ekspressiivsus, mis väljendus vabaõhuüritustes: show’d, tulevärgid, karnevalid. Lavastust „Pööre Pirita kloostris“ (lavastaja Peeter Jalakas, kujundaja Ene-Liis Semper) mängiti Pirita kloostri varemetes. „Tegemist oli tõeliselt katarsisliku vaatemänguga. Juba varasematest RK töödest tuttav assotsiatiivne teatrilaad, kus pole kohta traditsioonilisel storyl, kulmineerus seekord õhtu finaalis, kus meeletu tulevärgi taustal (ennenägematu pürotehnika pidu!) said kokku erinevad teemad/tegelased (Püha Brigittast „Viimse reliikvia“ kangelasteni). Šokeerivas ja samas kogu vähest vaatajaskonda liitvas teatraalses möllus, hullumeelses atmosfääris jõudis vaid küsida: on see pidu või sõda? On see jumalik ülendus või maine alandus, mis vaatemängus osalejate hingi käristab ja puhastab?“ (Margot Visnap, „Pirita kloostri viimased päevad Euroopas“, Eesti Ekspress 20.09.1991).

Selle lavastusega pandi alus Ruto Killakunna vabaõhulavastustele. Hiljem jätkusid taolised vabaõhuüritused volbriöö-show’dena. Tegeleti innukalt karkude, suurte maskide, trummide, pürotehnika jms tänavateatri/karnevali-atribuutikaga. Mingil hetkel sel ajal olid Peeter Jalakas ja Ruto Killakund Eestis ainukesed, kel oli ametlik luba osta, müüa ja toota pürotehnikat.

Taoline vabaõhuürituste tegemine lõpetati 1996. aastal, kui ühele üritusele oli kogunenud juba ligi 30 000 inimest. Siis tundus, et aitab.

Sama aasta 31. oktoobril avati Tallinna vanalinnas asuvas Trükitööliste Majas (Rataskaevu 10) Von Krahli Teater A. Kitzbergi „Libahundiga“. Tähistati ka Ruto Killakunna 3. aasta sünnipäeva. Killakund oli oma senise tegutsemisaja jooksul võõrustanud 30 teatrit 21 eri maalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ruto jaoks oli teater pigem vahend kui eesmärk. Teatri kaudu püüti jõuda iseendani. Lavastusi tehes ei seatud kindlaid raame, samuti polnud eesmärgiks niivõrd resultaat kui tööprotsess ise ja osalejate avardumine läbi selle. Lähtekohaks olid erinevad teemad: rahvapärimus, luule, kirjandus, unenäod, mälestused jms. Oli kaks poolust, millega tegeleti: sissepoolepööratud sõpraderingile tehtav teater ja ekspressiivsed vaatemängulised üritused vabas õhus. Ruto puhul oli keskne koht improvisatsioonil ja mängulisusel, samuti uutel ja põnevatel mängukohtadel. Inimestele, kes seal osalesid, oli see pigem eluviis, mitte töö.

BALTOSCANDAL

Ruto Killakunna ja Peeter Jalaka oluliseks algatuseks on teatrifestival Baltoscandal. Esimene Baltoscandal toimus Pärnus 1990. aastal, 18.-24. juunini. Festival oli mõeldud alternatiivsetele teatritruppidele.

Kui Baltoscandali nime lahti seletada, siis enamik truppidest esimestel kordadel olid kas Baltikumist või Skandinaaviamaadest ning antud etendused mõjusid paljuski irriteerivalt. Kui Jalakas 1994. aastal läks juhtima Rakvere Teatrit, siis liikus ka Baltoscandali festival Rakverre. Kuigi Jalakas 1996. aastal Rakvere Teatri juhi kohalt lahkus, toimub Baltoscandal tänaseni seal.

Festival on Priit Raua juhtimisel muutunud oluliseks kaasaegse teatri peoks Euroopas, üle kahe aasta suvel tulevad Rakverre kokku kõige aktuaalsemat ja uuenduslikumat teatrit näitavad trupid üle maailma. Baltoscandalist on ka Eesti teatripildis saanud oluline märk.

VON KRAHLI TEATRI SÜND 1992-1994

Von Krahli Teater avati 31. oktoobril 1992. aastal August Kitzbergi „Libahundi“ etendusega Rataskaevu tänaval endises Trükitööliste Liidu majas. Teatri juhiks sai Peeter Jalakas. Teatri avamisest saadik tegutses esimesel korrusel ka baar, mille teenistus aitas teatril ots otsaga kokku tulla.

Von Krahli Teatri algse tuumiku moodustasid Ruto Killakunda kuulunud inimesed. Umbes kümme inimest, kel kõigil oli teatris mitu ametit – näitlejad, lavatöölised, tehnikud. Mõne aastaga see kooslus ammendas end ja lagunes. Tulid uued inimesed, kuid püsitruppi ei moodustunud.

Teatri asutamisaastal määratles Jalakas oma teatrit kui projektipõhist vastandudes suurtele repertuaariteatritele. Von Krahli üheks eesmärgiks on alati olnud erinevate teatritruppide ja stiilide tutvustamine Eestis. Veel korraldati ka muid üritusi: karnevale, kraamimispäevi, perehommikuid, volbriöid, tehti koostööd NYYD muusikafestivaliga jne. 1993. aasta alguses sai hoo sisse ka kuuldemängude kuulamise võimalus VKT baaris.

Juba teatri esimesel eksisteerimisaastal suutis VKT luua endale hea imago ja kaks arvestatavat esinemispaika Tallinnasse (teatrisaal ja baariruum).

Von Krahl on püüdnud alati end ka teatris domineerivale peavoolule vastandada. Ka võimuhierarhia pole olnud teatril paigas (praegusel ajal siiski rohkem) – näitlejad tegid ka teatritehnilisi töid, seadsid valgustust ja lava, kui vaja. Samuti on VKT erinenud teistest (suurtest) teatritest sellega, et publik on olnud määratletavam, teatrile on tekkinud n-ö oma publik, kellega teatri esteetilised huvid ühte langevad.

Kahte esimest hooaega puudutavad artiklid räägivad palju sellest, kui uus ja huvitav teater Von Krahl on. Teise hooaja algul levis kuuldus, et Ruto Killakunna trupp läheb laiali. Lavastaja küll eitas seda algul, öeldes, et nad täiendavad end, kuid hiljem selgub, et Killakund siiski sellises koosseisus enam kokku ei tule.

Rahalisest olukorrast: 1993. aastal sai teater esimest korda toetust Tallinna linnalt.

Kahte esimest aastat kokku võttes: tegemist oli väga jõuliselt alustava teatriga Eestis. Loodi uus avatud esinemispaik nii Jalaka vabatrupile kui ka teistele Eesti teatritele, kes käisid seal omi lavastusi mängimas. Oluline oli välissuhete aktiviseerumine, kontaktid teiste maade teatritega, festivali Baltoscandal korraldamine.

Perioodi aastatel 1994-1998 iseloomustab otsingulisus, kuid samas ka pidetus. Teatril ei ole märgata kindlat suundumust, kontseptsiooni. Proovitakse ühte ja teist, kombatakse teatri piire.

1994-1998

Aastatel 1994-1996 oli Peeter Jalakas Von Krahli kõrvalt ka Rakvere Teatri juht ning aastatel 1994 ja 1995 kujunes suureks küsimuseks teatri püsimajäämine üldse. Ajakirjandusest käis läbi pidev rahanappuse mainimine. Sügisest 1995 tulid Nukuteatrist VKT-sse tööle näitlejad Mart Kampus, Sven Kuntu ja Aita Vaher, rõhk püüti panna jälle oma produktsioonile. Von Krahlis lavastas palju Mart Kampus, orienteeritus oli lastele ja noortele. Neil aastatel tegeles VKT palju muusika, tantsu ja teatri omavaheliste suhetega. Viiendal hooajal oli Von Krahlil ka esimest korda võimalik pöörduda toetuse saamiseks Kultuuriministeeriumi poole, varemalt ei näinud seadus ette erateatri toetamist riigikassast. 1997. aastal eraldatigi 400 000 krooni.

Aastatel 1994-1998 katsetati VKT-s palju kõikvõimalike suundadega: kahe teatri koostöölavastused (Krahl ja Rakvere), lastelavastused, muusikalavastused, tantsulavastused, kostüümiteater (Reet Ulfsaki lavastus “Der Konflikt”). See oli edasise arengu puhul oluline ja vajalik etapp, otsida erinevaid võimalusi teatris, kombata piire.

1998-2003

1998. aastast loodi Von Krahli juurde viiest noorest näitlejast koosnev püsitrupp. Truppi kuulusid algselt Enar Tarmo (nüüdne tehnikadirektor), Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite, hiljem on liitunud Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre, Mart Koldits.

Periood alates aastast 1998 on olnud väga aktiivne ja lavastusterohke. Lavastanud on paljud lavastajad nii Eestist kui ka välismaalt: Peeter Jalakas, Ingomar Vihmar, Mati Unt, Tiit Ojasoo, Toomas Hussar, Anne Türnpu, Marko Raat, Rainer Sarnet, Saša Pepeljajev (Venemaa), Peter Bicknell (Inglismaa), Richard Maxwell (USA), Erik Söderblom (Soome), Kristian Smeds (Soome), Teemu Mäki (Soome).

Teatrijuhiks sai 1998. aastal Priit Raud, tollal Tantsuinfokeskuse TIKE juht, praegu Kanuti Gildi SAALi ja Baltoscandali juht, Jalakas jätkas teatri kunstilise juhina. Priit Raud oli teatri direktoriks kuni 2004. aastani. 2004. aastast oli nii teatri direktor kui ka kunstiline juht Peeter Jalakas.

Alates püsitrupi loomisest muutus Von Krahl oma programmis selgepiirilisemaks. Nende aastatega on jõutud oma algsest positsioonist – tehti teistugust teatrit ning kuuluti pigem marginaaliasse – hoopis eesti teatri üheks tähelepanuväärsemaks ja selgema esteetilise programmiga teatriks. Ka Teatriliidu aastaauhindade ja nominatsioonide rohkus kinnitab seda. Väga palju on käidud välismaal. Kui eesti teatrist välismaal midagi teatakse, siis on see suurelt jaolt just Von Krahli Teatri teene.

2003-2009

2003. aastal laiendas Von Krahl oma haaret veelgi, tekkis Von Krahli Akadeemia, mis annab põhjust rääkida järjekordse uue etapi algusest.

Kõike, mis Von Krahlis toimub võiks nimetada eri kunstide sünteesiks, ka eri valdkondade sünteesiks. Näiteks kuulub Peeter Jalaka ja Von Krahli juurde ka OÜ Ökosahver, mis on esimene mahepõllumajandussaadusi töötlev ja vahendav ettevõte Eestis. Samuti töötavad teatri kõrval Von Krahli baar, restoranid Vanaema juures ja Aed.

Von Krahli teater on ka Eesti Etendusasutuste liidu (EETEAL) asutajaliige. Etendusasutuste Liit on tööandjate ühendus, mis esindab 16 Eesti teatrit ning on Eesti Teatrijuhtide Liidu (asutatud 1991) mantlipärija. EETEAL koondab Eesti etenduskunstide kõige erinevamaid tahke. Sümboolselt väljendab seda tõsiasi, et ühenduse on asutanud avalik-õiguslik institutsioon Rahvusooper Estonia ja väike erateater Von Krahl. Liidu huviorbiidis on näiteks teatrite rahastamisskeemi väljatöötamine ja rakendamine, suhtlemine teiste kultuuriorganisatsioonidega, seadusandlikud initsiatiivid, sotsiaaldialoog riigi ja töövõtjatega, teatrite praktilist elu puudutavad küsimused jm.

2003. aastast sai alguse ka Von Krahli koostöö eesti noorte filmirežissööridega. Filmirežissöör Rainer Sarnet lavastas “Lume”, 2005. aastal „Ema“ ja 2008. aastal „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed“. 2004. aastal lavastas filmirežissöör Marko Raat skandaalse “Ainult võltsid jäävad ellu”, mis põhineb punkbändi Sex Pistols tekke- ja hävinguloo võtmestseenidel ning -isikutel.

Jaanuaris 2005 algasid Von Krahli Teatris filmivõtted. Kuus eesti filmirežissööri: Arbo Tammiksaar, Rainer Sarnet, Jaak Kilmi, Andres Maimik, Marko Raat ja Marianne Kõrver tegid filmi Eduard Vilde näitemängust “Tabamata ime”, kõigis kuues filmis mängivad Von Krahli näitlejad. Filme näidati ühtse paketina Von Krahli Kinos 2006. aastal.

2006. aastal esietendusid samuti uudsed eksperimendid – Von Krahli soolod. Von Krahli näitlejad otsustasid luua ise ja omaette. Erki Lauri ja Tiina Tauraitet sai näha tantsuetenduses „Erki ja Tiina“, Taavi Eelmaa kirjutas ja lavastas „Fausti“, Juhan Ulfsak muutus „Hamletiteks“.

2008. aastal sai punkti Peeter Jalaka muusikaliste lavastuste triloogia Veljo Tormise muusikale, koostöös Nargen Opera ja Tõnu Kaljustega. „Eesti ballaadid“, „Eesti naiste laulud“ ja „Eesti meeste laulud“ on saanud palju auhindu ja tunnustust.

2007. aasta sügisel hakkasid Von Krahli Teater ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koos koolitama näitlejaid ja lavastajaid. Von Krahl kureerib Viljandis õppiva näitlejate-lavastajate 8. lennu meistriklasse ja diplomilavastusi.

Vaadeldavat perioodi läbib Von Krahli Akadeemia, mis sai alguse 2003. aastal ning mis 2008. aasta sügisel kasvas ja laienes. Von Krahli Akadeemia on loengusari väga erinevatel teemadel, omamoodi alternatiivne ülikool, kus puuduvad eksamid ja kohaloleku kontroll ning sissepääs on avatud kõikidele huvilistele. Von Krahli Akadeemia peamine eesmärk on saada targemaks, õppida paremini tundma maailma, milles elame. 2003. aasta esimese semestri teemaks oli kosmoloogia, loengutest inspireerituna sündis Peeter Jalaka lavastus „Õnne valem“. Järgnevatel aastatel tegeleti ökoloogia, majandusteaduste, eesti ballaadide, koha vaimu ja postkapitalistliku ühiskonnaga. Alati on Von Krahli Kinos näidatud teemakohaseid filme ning Raadio Ööülikool on lindistanud loenguid.

Kui miski on muutunud liiga harjumus- või ootuspäraseks, tuleb teha kannapööre, on öelnud Peeter Jalakas. 2008. aasta sügisest läks enamik Von Krahli Teatri trupist aastasele loomingulisele puhkusele (kes välismaale teatrit tegema, kes filminäitlejaks, kes ennast muidu loominguliselt täiendama, kes lapsepuhkusele). 2008. aasta sügisest kolis Von Krahli rahvusvaheline kunstnike seltskond, et osaleda Von Krahli Akadeemia kahekuulisel sessioonil ja küsida: “Kas on elu pärast kapitalismi?”. Rahvusvaheline seltskond lõi iganädalasi loengutest inspireeritud performance’id, Eesti Televisioon näitas iganädalast saadet „Kas on elu pärast kapitalismi?“, mis sünteesis loenguid ja etendusi, tutvustas trupiliikmeid ja küsitles inimesi tänavatelt. Sama rahvusvaheline kunstnike grupp jätkab Peeter Jalaka juhtimisel lavastuses „Unistuste Vabariik“. Von Krahl Tours purjetab täistuuridel!

PEETER JALAKAS

Peeter Jalakas teeb Von Krahlis aastas keskmiselt ühe lavastuse. Tema lavastajakäekirja võib iseloomustada järgmiste märksõnadega: alternatiivsus, rahvapärimus, konstruktsioon-dekonstruktsioon, multimeedia, interdistsiplinaarsus ja interkultuurilisus.

Ruto Killakunna ajal keskendus Jalakas rahvapärimusele, mingi ürgse alge otsimisele läbi rituaalsete vaatemängude ja eesti folkloori (laiemalt ka soome-ugri folkloori). Jalakas ise on öelnud, et eesmärgiks polnud niivõrd pärimusega tegelemine, vaid see näis olevat sobiv leidmaks olulisi vastuseid igasugustele küsimustele, mis tekkinud olid: kus kohast me tuleme, kes oleme jne.

Jalakas tegeleb kulunud mõistete ja arusaamade uuesti lahti seletamisega, tõestades, et folkloor kui suuline pärimus ei ole vaid vanad rahvalaulud- ja jutud, vaid ka kõik tänapäevane. Jalakas tegeleb eesti kultuuri müüdi uurimisega ning toob sinna kõrvale ka rahvusvahelise postmodernistliku kultuuri, segab neid omavahel, võrdleb, ammutab ja liidab. Tegeleb eestlaste identiteediküsimusega, kasutades moodsaid lavavahendeid. Üldise globaliseerumise keskel on Jalakas osanud kombineerida ühte teisega, eesti kultuuripärandit “võõraga”.

Jalakas on eesti teatris olnud üks esimesi põhjalikumalt ja järjekindlamalt multimeediat teatris katsetav lavastaja. Eri meediate kasutamise näitena võiks tuua Saša Pepeljajeviga kahasse loodud “Luikede järve” (2003). Seal on tantsu, videot, muusikat, näitlejaid. Sarnaselt “Libahundi” lavastusele on ka siin tegemist ühe müüdi dekonstrueerimisega. Peamine ei ole loo enda jutustamine, vaid lugu nendest, kellele kogu aeg neid mütoloogilisi lugusid räägitakse. Kuidas need lood mõjutavad läbi aegade inimeste arusaamu, uskumusi, enda identifitseerimist maailmas. Siit jõuamegi veel ühe Jalaka lavastuste esteetikas tähtsa komponendini – interkultuurilisus. Eri kultuuride teadlik põimimine ja ühendamine on Eestis vähetuntud võte. Nii “Luikede järv” kui ka “Eesti ballaadid” (2004) on interkultuurilisuse ehedamad näited.

Olulisel kohal on Jalaka töödes ka muusika. Peaaegu kõigis tema lavastustes on muusika ja rütm ühed põhikomponendid, mida ta kasutab, millele toetub kunstilise terviku saavutamisel. Alates 1995. aastast on järjekindlalt koostööd tehtud Olari Eltsi ja NYYD Ensemble’iga ning viimastel aastatel ka Tõnu Kaljuste ja Nargen Operaga. Jalaka lavastuste kohta on ka öeldud, et need on kui visuaalne muusika.

Peeter Jalakas ja VKT oma tegemistega on hästi suutnud iseloomustada kogu 1990. ja 2000. aastate eesti kultuurilis-poliitilist olukorda. Kätt on alati hoitud elu pulsil, olles kaasaegsed ja sotsiaalkriitilised.

AUHINNAD

EESTI TEATRILIIDU AASTAAUHINNAD

2024

Nominatsioonid:

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind: Mingo Rajandi – helilooja, ansambli juht ja muusikaline kujundaja lavastuses „Elajannad“ (Migrek Management ja Von Krahli Teater).

2023

Lavastajaauhind: Juhan Ulfsak – „Melanhoolia“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Kunstnikuauhind: Edith Karlson – lavakujundus lavastusele „Melanhoolia“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Nominatsioonid:

Kunstnikuauhind: Arthur Arula – kujundus lavastusele „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli Teater).

Naispeaosatäitja auhind: Katariina Tamm – Tiina lavastuses „Melanhoolia“ ja Tiina lavastuses „Libahunt“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Etendust teenindava töötaja auhind: Jürgen Reismaa – Von Krahli Teatri helitehnik, helirežissöör lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“, usaldusväärne partner Ekspeditsiooni ja teatri trupile.

2022

Meespeaosatäitja auhind: Erki Laur – Markus lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).

Nominatsioonid:

Naispeaosatäitja auhind: Liisa Saaremäel – Heidi lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).

Etenduskunstni auhind: Mart Kangro – „Täna õhtul lorem ipsum“: (kujutlus)mäng asendamise ja asendamatusega (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

2021

Lavastajaauhind: Juhan Ulfsak – „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Naispeaosatäitja auhind: Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Meeskõrvalosatäitja auhind: Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Etenduskunstni auhind: Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind: Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).

Nominatsioonid:

Lavastajaauhind: Lauri Lagle – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Kunstnikuauhind: Juhan Ulfsak ja Kairi Mändla – kujundus lavastusele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Naiskõrvalosatäitja auhind: Mari Abel – Küpsis lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Etenduskunstni auhind: Mart Koldits, Kairi Mändla, Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Kirill Havanski, Kalle Tikas ja Jari Matsi – „*******“ (Von Krahli Teater ja Paide Teater).

2020

Ants Lauteri nimeline auhind: Kertu Moppel – lavastused: „Kunstveri ja -pisarad“ (2010, Rakvere Teater), „Bloody Mary“ (2013, Von Krahli Teater), „Mõnikord on kõik nii selge“ (2013, R.A.A.A.M.), „Hipsteri surm“ (2016, Von Krahli Teater), „Väikekodanlased“ (2018) ja „Rahvavaenlane“ (2019, mõlemad Eesti Draamateater).

Nominatsioonid:

Kunstnikuauhind: Kairi Mändla – kujundused lavastustele „Eesti jumalad“ (Paide Teater) ja „Paratamatus elada ühel ajal“ (Von Krahli Teater).

2019

Ants Lauteri nimeline auhind

Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind: Juhan Ulfsak – lavastused: „Idioodid“ (2010, Von Krahli Teater ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), „Puhastatud“ (2013), „4.48 psühhoos“ (2013, mõlemad Von Krahli Teater), „NO53 Kadunud sõbra juhtum“ (2014, Teater NO99), „Kaart ja territoorium“ (2015, Eesti Draamateater), „NO36 Unistajad“ (2017, Teater NO99), „Workshop“ (2018, koos Mart Kangro ja Eero Epneriga, Kanuti Gildi SAAL).

2018

Etenduskunstide ühisauhind: Renate Keerd – „Vaimukuskuss“ (Von Krahli Teater) ja „TAHE“ (Tartu Uus Teater) – ühiskondlike nähtuste ja protsesside tundlik ja vaimukas kajastamine isikupärases kunstnikukeeles.

Lavastajaauhind: Ivar Põllu ja Mart Koldits – „BB ilmub öösel“ (Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater, teatrisarjas „Sajandi lugu“)

Teatrikunsti eriauhind: Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater – tulemuslik koostööprojekt „BB ilmub öösel“ (teatrisarjas „Sajandi lugu“).

Nominatsioonid:

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind: Emer Värk – vaieldamatult Eesti kogenuim, suure loomingulise baasi ja tehniliste oskustega videokunstnik, kes oskab töötada nii keeruliste kunstiprojektidega kui ka tavateatri tingimustes. Aktiivne etenduskunstide mitmekesistaja oma loomingu kaudu Von Krahli Teatris, Kanuti Gildi SAALis, Eesti Draamateatris, Vanemuises jm.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind: Kersti Karro – 25 aastat Von Krahli Teatris piletiadministraatori ja müügijuhina töötanud Kersti Karro on selle teatri publikule üks meeldejäävamaid figuure. Alati särav, julge ja suurepärane suhtleja.

2017

Naiskõrvalosatäitja auhind: Mari Abel – osatäitmine lavastuses „Paradiis” (Von Krahli Teater) ja Sarah lavastuses „Aadama õunad” (Kinoteater ja Nargen Festival).

Nominatsioonid:

Kunstniku auhind: Kairi Mändla – kujundused lavastustele „Paradiis“ (Von Krahli Teater), „Soo“ (Ugala Teater) ja „Ema Courage” (Teater NO99).

Lavastaja auhind: Lauri Lagle – lavastus „Paradiis“ (Von Krahli Teater).

2016

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind: Oliver Kulpsoo - Von Krahli teatri ja vabakutseline valgustaja. Meeskonnamängija, väljakujunenud loojavaimu ja rafineeritud silmaga kunstnik, kes kaitseb Siioni lõvina oma isikupärast käekirja. Prožektoritega kirjutatud poeemi, mis tõstab lavastuse teatripõrandast lahti ning laseb tal peegelduda pilvedel ning meie südametes. Tasub meenutada, et seal kus pole valgust, on pimedus.

2015

Nominatsioonid:

Kunstniku auhind: Reet Aus, Mikk-Mait Kivi, Oliver Kulpsoo – kujundus lavastusele „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“

Sõnalavastuse muusikalise kujunduse auhind: Von Krahli trupp, Jakob Juhkam, Ott Kartau – originaalmuusika Von Krahli teatri lavastusele “Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella”

Etendust teenindava töötaja auhind: Oliver Kulpsoo – valgustaja-tehnik

2014

Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind: Mart Koldits

2013

Naiskõrvalosatäitja auhind: Tiina Tauraite – Teenija lavastuses „Lillede keel”

Muusika-, balleti- ja tantsu eripreemia: Peeter Jalakas, „Nibud ehk hetk me elude katkematus reas“

Kristallkingakese auhind: Jim Ashilevi – lavastused „13“ ja „Õhtute kollane tolm“

Nominatsioonid:

Kunstniku auhind: Nele Sooväli, Oliver Kulpsoo ja Martin Makarevitš – kujundus lavastusele „Õhtute kollane tolm”

Algupärase dramaturgia auhind (2011. ja 2012. aasta loomingu eest): Peeter Jalakas ja Tarmo Jüristo, „Gilgameš”: müütilise aegruumi postmodernistlik uurimine

2012

Parima lavastuse auhind: „Gilgameš ehk igaviku nupp“

Lavastaja auhind: Peeter Jalakas – lavastus „Gilgameš ehk igaviku nupp“

Meespeaosatäitja auhind: Juhan Ulfsak ja Erki Laur – Gilgameš ja Enkidu lavastuses “Gilgameš ehk igaviku nupp”

Kunstniku auhind: Liisi Eelmaa – “Gilgameš ehk igaviku nupp” ja “Madame Bovary”

Originaalmuusika auhind: Erkki Hõbe – originaalmuusika lavastustele „Gilgameš ehk igaviku nupp

Nominatsioonid:

Naispeaosatäitja auhind: Mari Abel – Emma Bovary lavastuses “Madame Bovary”

2009

Kunstniku auhind: Liisi Eelmaa, “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”

Muusikalavastuste auhind: “Eesti meeste laulud” esituskoosseis pöörase mängulisuse ja hõrgu musitseerimise eest, Von Krahli teater ja Nargen Opera

Ants Lauteri nimeline näitlejapreemia: Tiina Tauraite

Nominatsioonid:

Parima lavastuse auhind: “Eesti meeste laulud”

Naisnäitleja auhind: Riina Maidre, “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”

Meeskõrvalosa auhind: Taavi Eelmaa, “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”

Sõnalavastuse eriauhind: Von Krahli teatri projekt “Kas on elu pärast kapitalismi?”

Algupärase dramaturgia auhind: Von Krahli teater – uuenduslik lähenemine tekstuaalsusele teatris, Akadeemia etendused ja “Homefucking Is Killing Prostitution”

2008

Naiskõrvalosa auhind: Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas“

Nominatsioonid:

Lavastaja auhind: Kristjan Smeds – lavastus „Kajakas”

Meesnäitleja auhind: Juhan Ulfsak – Treplev lavastuses „Kajakas”

Meeskõrvalosa auhind: Lembit Ulfsak – Arkadina lavastuses „Kajakas”

Sõnalavastuste eriauhind: Lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikka ja polüfoonilise teostamise eest lavastuses „Kajakas”.

2007

Parim tehniline töötaja etendust teenindavas kategoorias: EnarTarmo – Von Krahli Teatri ja festivali Baltoscandal tehniline juht.

2006

Ants Lauteri nimeline näitlejapreemia: Taavi Eelmaa

Nominatsioonid:

Naisnäitleja auhind: Linna Vahtrik lavastuses „Ema“

2005

Muusikalavastused: “Eesti ballaadid” – loominguline kooslus; lavastaja Peeter Jalakas.

Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind: Liina Vahtrik

2004

Sõnalavastuste eriauhind: Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev – “Luikede järve “ lavastamine (Von Krahli Teatris). Taavi Eelmaa, Erkki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik – ere ja meisterlik näitlejalooming lavastustes “Luikede järv”, ”Lumi” ja “Stiil”.

Helmi Tohvelmani preemia: Juhan Ulfsak – provokatiivse, väljendusrikka ja mõtestatud kehakeele valdamise eest nii draama- kui tantsulaval.

Philip Morris Eesti tantsuauhind: “Aasta tegija 2003” – Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev “Luikede järv”

New York Dance and Performance Award “The Bessie”: Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev, kategooria “koreograaf/autor”

2003

Kunstnikuauhind: Ene-Liis Semper lavastuses „No More Tears“ (jt lavastused aastal 2002)

1998

Kunstnikuauhind: Ervin Õunapuu lavastuses „Olivia meistriklass“

FESTIVALI DRAAMA AUHINNAD

DRAAMA 2007:

“Auhind näitlejannale” – Tiina Tauraite, “Kajakas”

“Auhind näitlejale” – Juhan Ulfsak, “Kajakas”

“Kajaka” erakordne tõlgendus – “Kajakas”

DRAAMA 2005:

Auhind moodsa näitlemise ja väljendusrikka karakteri eest: Von Krahli Teater, “Ainult võltsid jäävad ellu”, Liina Vahtrik. Lavastuse “Ainult võltsid jäävad ellu” puhul tuleb tunnustada terve ansambli tööd, kuid Liina Vahtrik võitis südamed oma minimalistlikkusega. Tähelepanuväärne, et tegu on kõrvalrolliga, mis sisaldab vaid paar repliiki ja ühe laulu. Just tõsiasi, et sõnad Vahtrikku ei aidanud, on tema saavutus märkimisväärne, absurdselt elegantne, elegantselt absurdne. Ja see laul!

Auhind eluillusiooni lõhkumise eest: Von Krahli Teater, “Ainult võltsid jäävad ellu”. Tegu on provokatsiooniga, kuid mitte ainult või eelkõige. Kogu lavastus on täis tõsist, peaaegu et pedagoogilist sõnumit ja sõnumist. Imeline, kuidas nii dramaturgia, kuid ka tegevuskunsti ja punkmuusika vahenditega luuakse kaos, mis püsib ometi kontrolli all.

DRAAMA 2003:

Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev – teatrikunsti piiride avardamise eest

Philip Morris Eesti tantsuauhind “Aasta tegija 2003”

Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev (Von Krahli Teater) “Luikede järv”

RIIKLIKUD KULTUURIPREEMIAD

Kultuuripreemia 2008. aasta loominguliste saavutuste eest: Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas lavastuse “Eesti meeste laulud” eest

Kultuurpreemia 2006. aasta loominguliste saavutuste eest: Tõnu Kaljuste – Veljo Tormise kooritsükkel “Naistelaulud” Naissaarel (Von Krahli Teater ja Nargen Opera)

Kultuuripreemia 2004. aasta loominguliste saavutuste eest: Veljo Tomis, Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakas, Aki Suzuki, Enar Tarmo, Reet Aus – lavastus “Eesti ballaadid”

TALLINNA LINNA KULTUURIPREEMIA

2008: Peeter Jalakas (Von Krahli Akadeemia, lavastus „Eesti meeste laulud“)

november2026

detsember2026

jaanuar2027

mai2027