Armastuse jääkuup

operett

operett
Komöödialiku sisuga muusikaline lavateos, milles kõneldav tekst vaheldub laulude ja tantsudega.
Nii salmilauludes, duettides (kuplee, lööklaul) ja ansamblites (finaalid) kui ka tantsuepisoodides on eelistatud kaasaegseid tantsurütme ja -vorme.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia

KESET VÄLJAKUT SEISAB ARMASTUSE TOHUTU JÄÄKUUP
ILMAR LAABAN

Keset väljakut seisab Armastuse tohutu jääkuup, paiguti läbipaistev õrnast tulekumast oma sisemuses.
Ühes kumaorvas mõtiskleb käsipõsakil naine; seljatagant kummardub tema üle mees. Kokkusurutuina luhtavad naise rind ja kõht ranges kolmnurgas, mille moodustab tema küünarnukk põlve ja seljaga. Jalad sulavad jäähämarusse, mis liibub ümber orva; kättesaamatuina vangis hõljub sääl kööginõusid, raamatuid, raadiovastuvõtjaid, kristalselt moonutud vormidega, mille mustad teljed kulgevad risti-rästi läbi kuubi, keeltena mingile pillile, soontena kellegi muskleile.
Ümber kuubi sõidavad sahinal autod pimendud laternaiga; juhtide ja sõitjate asemel lainetavad neis vormitumad massid. Kes sulataks jää? Kes kustutaks tule? Pillikeeled on vait; sooned ei liiguta muskleid. Kuup aga on Armastus.
Kõrgel majaharjal väljaku ääres helendab neoonkell; aeglaselt ujuvad selle osutid läbi eetri, mis voogab õhutühjas öös.

kes meist kes
kes lõpuks süttima peab
leeke hingama läheb valusas tules
(AINO PERVIK)

/-/ Ei mingeid kollektiivseid üminaid, vaid hoopis individuaalsed lühiühendused – mütoloogilised, semantilised, psühholoogilised, ajaloolised, mida soovite. Lühiühendused, mis hakkavad kärssama juba enne “etenduse algust”: osalised aelevad saalis mööda seinaääri ja jõllitavad sind häbematult, enne kui sa mõnusasse publiku-pimedusse mähkud. Esineb ka otsest agressiooni: keegi võtab sul käest kinni ja sosistab sulle “seniolematuid kuumi armusõnu”. On korraga naljakas ja õudne. Ja aina naljakam ja õudsem hakkab, nagu mõnda head muusikavideot vaadates. Pole kahtlust, et see ongi “ajaloo prügikast”, mis sulle kaela kallatakse. Mida kõike sealt välja ei pudene: kõigepealt “operett” kui selline, siis kõik need jumal teab kust kokku korjatud repliigid, tekstid, motiivid, poosid, ūestid, kostüümid, tegelaskujud, muusikapalad, rekvisiidid. /-/
Tundub päris pöörane, et Peeter Jalakal on oma noore trupi abil õnnestunud kogu see “prügi” mitte lihtsalt välja kallata, vaid organiseerida sellest uus “reaalne illusioon”. Üks näide selle illusiooni reaalsusest: poolläbipaistva marli taga oma viiulitel ja tđellodel mängivad elusad muusikud. /-/
Tõnu Õnnepalu “Opereti võimalikkusest kosmoses”