Alguse asi

Rein Aguri ja Von Krahli Teatri ühisprojekt

— etenduses on kasutatud
Paganini ja Tommy Mansikka Aho muusikat
— kirjanduslik materjal:
A. H. Tammsaare, J. W. Goethe “Faust”, J.Põldma “Koera pulm”

Ühel päeval sai töö otsa ja siis tekkisidki küsimused:
kus algab algus? kust algab algus? mis on alguse asi?
kelles või milles on algus? mis on üldse algus?

Kummalise seltskonna piknik kummastunud maastikul.
Armastuse ja läheduse otsing käte, maskide ja esemete abil.

Ja kuningapoeg ütles: “Kõike tean ma, aga seda mitte, mis on armastus.”
“Siis mine ja õpi seda tundma,” vastas kuningatütar. Ja kuningapoeg läks …

/-/ Lisaks neljal häälel laulmisele jutustatakse paar muinas- ja mõistulugu, süþeed tegevusega markeerides. Igas mängus (pildis) on oma areng, kulminatsioon ja alltekst. Näitlejad ilmutavad viisipidamise ja hingestatud kõnelemise oskust, paistavad silma liikumiskerguse ja näpuosavuse ning miimika poolest.
Ligi tunnipikkune lavalugu sujub hoogsalt ega lase valdaval hämarusel väsitavaks muutuda. Nagu veenduda võis, elab algkooliealine vaatajaskond Seltskonna tegevusele kenasti kaasa.
Vanemad vaatajad võivad laval toimuvat jälgides
leida sügavamaid seoseid ning mõne valusavõitu vihjegi. /-/

Aita Kivi “Käte müsteerium Von Krahli Teatris”, Sõnumileht 13.02.1996

/-/ Julgelt soovitaks seda vaatama minna neil, kel meeldib tavapärasest sõnalavastusest pisut erinev ja traditsioone eirav teater. Tüütuks ei muutu, naerda saab, mõtlema paneb – mida siis veel ühe tüki menuks vaja? On kükestavaid dialooge, laulu, plastikat.
Armastuse ja läheduse otsingule tahakski taandada vaatemängu mõtte. Spontaanne näitlejate seltskond leiab võlu ja mängulisust lihtsates asjades, mis on ehk olulisimad elus. Lõpuks on kõik selge.
Mõte, et loov fantaasia on asjadest olulisem, leiab taas kinnitust. /-/

Monica Sikk “Alguse asja peab nägema”, Õhtuleht 19.02.1996