Solarise needus

Stanislaw Lemi romaani “Solaris” ainetel
Universumis leidub planeet, mis suudab täita kõige salajasemaid soove. Mingil põhjusel ei suuda see planeet, nimega Solaris, vahet teha allasurutud hirmude ja hoolikalt peidetud unistuste vahel. Et inimkonda sellisest Õuduste toast päästa, peab kosmosepsühholoog Kris Kelvin enda mälus tagasi minema oma surnud armastatu juurde ja taas läbi elama nende traagilise loo.
“”Sajandeid kestnud armastajate ja luuletajate usk armastuse jõusse, mis on tugevam surmast, meid sajandite vältel jälitanud „finis vitae, sed non amoris“ on vale. Aga see vale on ainult asjatu, mitte naljakas. Sest ma usun kindlalt, et halastamatute imede aeg pole veel möödunud.”
Nii lõpetab Stanislaw Lem oma romaani “Solaris”. Romaani, mille mõju 20. sajandi teise poole kultuurile ta vaevalt ise täies mahus hoomas. Me tunneme lähemalt Andrei Tarkovski ja Steven Soderberghi samanimelisi visuaalseid allegooriad. Vähem paljusid teatrietendusi ja oopereid. Veelgi raskem on loetleda raamatuid, mis selle igavikulise teemaga just sellisel, Lemi taktikat kasutaval viisil on loodud. Nimetagem “Solarist”, seda iidset ja püha sisemist ususõda elava Jumalaga “Lemi lõppmänguks”. Julmaks ja ilusaks malepartiiks inimhinge ja tema looja vahel, kelle mõlema ootamatuks avastuseks on igavene üksindus koos viha, kurbuse ja süüga. Kas üksildane ja igatsev Jumal sai luua oma näo järgi midagi muud kui samasuguse igatseva ja üksildase inimese? Kas Jumala süü võib olla suurem kui inimese pärispatt? Mis on see olek, kui Jumal tahab inimeselt andestust paluda, aga tal puudub andeksanni mõiste?
Kris Kelvin, interplanetaarne rüütel, väljavalitu juhuse tahtel, laskub sisekosmose lahinguväljale, relvastatud kõigest õnnetu armastuse ja iseenese piiratusega. Kas ta suudab oma elu hinnaga panna Jumalat uskuma sellesse, et inimene on Loojale andestanud tema teo? Kas Kelvini süda vääratab ja viha jääb valitsema? Mea culpa, mea maxima culpa… Kas seda peab ütlema Looja või Loodu?
Me ei tea seda.
Teil on tuli.” (Taavi Eelmaa, dramaturg)
Esietendus 7. juuni Noblessneri kvartalis, Jahtklubi II-korrusel






