Õhtute kollane tolm

Von Krahlis vajutatakse sügiseks kunstipedaal põhja. Artur Alliksaar kirjutas luuletuse “Õhtute kollane tolm”, mis räägib hüpnootiliste sõnamustrite kaudu inimesest, teispoolsusest, üksildusest, kahetsusest, armastusest, ajast ja jumekalt kumendavast kollasest tolmust, mis kõike soojendab isegi siis, kui su aukliku põrandakaltsuga sarnanev hing on mustava öötaeva all lahustumas.

Lavastaja ja näitleja Jim Ashilevi, kunstnik Nele Sooväli ja koreograaf Liisa Lilenthal-Pärna on süngetel sügisõhtutel neelanud küngastekaupa õhtute kollast tolmu ja nende fantaasia lööb vaatajate silme all sätendama. Oliver Kulpsoo ja Martin Makarevitš lükkavad LEDid peale. Avatakse uks. Publik siseneb. Seintel on katkised peeglid. Kõrbeliiva kohal süttivad Tallinna viimased hõõglambid. Liiva alla maetud sarvilise mehe suust hakkab purskuma kollaseid õietolmukaskaade. Teisisõnu: lavastus atmosfäärisõpradele.