Hot

Hot

Tragöödia. Vabalt William Shakespeare’i “Othello” motiividel

Mati Unt:

Käesoleva tragöödia aluseks on võetud Shakespeare’i tragöödia üldine süžeekäik. Kuid on püütud paljastada teose enda mehhanismi. Uurijad on ammu märganud, et “Othello” aluseks on tegelikult komöödiasüžee, mis imelikul kombel lõpeb väga traagiliselt. Arvan, et ajal, kus perevägivald on aktuaalseks muutunud, sobib mulle ammu huvi pakkunud motiiviga ehk päevavalgele tulla.

Tekstil pole eriti palju ühist Shakespeare’i tekstiga, ehkki paljud repliigid “räägivad umbes samast asjast”. Tõsi, paaris kohas on kasutatud paari lauset Jaan Krossi tõlkest, kuid parafraseerides ja paroodiliselt. Tekst sisaldab ka reministsentse ja allusioone mitmesugustele monograafiatele, esseedele ja raamatutele, kuid neid siin üles lugema hakata pole mõtet, sest üksikute lausete sisu on moonutatud ja nad on kontekstist välja kistud.

Näidend on algselt kirjutatud Von Krahli teatrile.

Animaalsed tungid, võõrandumine, salakavalus ja armukadedus.

Othellost sai Hot, Desdemonast Demona ja mustast valge.

Esimene kokkupuude Shakespeare’iga mõjus erutavalt kogu Krahli teatrile – põimusid kunstivälised intriigid, näitlejad kogunesid puhvetisse varakult enne etenduse algust, et omaette “analüüsida”, seintel olid kõrvad,

tehniline personal kandis musta ja Demonat kehastav näitlejanna kõrget kaelust.

Elu pulbitses!

Mati Unt:

Maailmakirjanduses on väga palju kuulsaid teoseid, mis kujutavad oma au pärast mures olevaid armastajaid ja abielumehi. “Carmeni” don Jose kõrval tuleb esimesena meelde muidugi Othello, kelle nime kannab ka vastav psühhiaatriline sündroom. Teie ees olev teos kujutabki endast tegelikult Shakespeare’i näidendi parafraasi – selle vahega, et kõik toimub natuke kiiremini. Muidugi, asja võiks näidata ka aeg-luubis – Verdi samanimelises ooperis lauldakse pikalt nii enne kui ka pärast traagilist lõpplahendust. Aga jah, siin on seekord valitud ülearuse vältimise tee.

Oleme ilmselt kätt aja pulsil hoidnud. Kuulsime, et 1977. kirjutas Paula Vogel näidendi “Desdemona: a play about a handkerchief” ja 2000 lavastas Theater Gegenstand etenduse “Die weisse Taschentuch”. Viimati selgus, et kuskil on olemas ka versioon nimega “Oth”. Originaalsuse huvides vältisime igaks juhuks nendega tutvumist.