Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed
Elfriede Jelineki “Nora” Von Krahli Teatris ja Rainer Sarneti lavastuses on Eesti publiku esimene kohtumine maailmakuulsa näitekirjaniku mõtte- ja tundemaailmaga.
Elfriede Jelinek (1946) on Austria romaani-ja näitekirjanik, 2004.aasta Nobeli preemia laureaat ja hetkel üks lavastatumaid naisnäitekirjanikke Euroopas. Nobeli preemia anti Elfriede Jelinekile “musikaalse häälte ja vastuhäälte tulva eest oma romaanides ja näidendites, mis paljastavad erakordse keelelise innukusega ühiskondlike stereotüüpide ja nende orjastava võimu absurdsust.” Jelinek preemia vastuvõtule ei ilmunud, kuna kardab viibida rahvarohketes kohtades. Ta on lõpetanud Viini Konservatoooriumi organistina, õppinud kunstiajalugu ja teatriteadust Viini Ülikoolis. 1974-1991 kuulus Austria Kommunistlikusse Parteisse ja sai tuntuks feministina. Tema teostes on läbivaks teemaks naise seksuaalsus, selle ärakasutamine ja sugupoolte konflikt. Romaani “Klaveriõpetaja” (e.k. 2005) põhjal tegi Michael Haneke 2001. aastal samanimelise mängufilmi, peaosas Isabelle Huppert.
Jelineki „Nora“ algab sealt, kus lõpeb Ibseni „Nora“. Nora lahkub kodusest nukumajast, et alustada uut elu tehasetöölisena. Jelinek esitab kriitilise vaate ühiskondlikele stereotüüpidele ning hakkab vastu hirmutamise strateegiatele. Jelinek paneb kokku seksuaalse ja majandusliku sõnavara.
Seetõttu on Jelienki, nii nagu Freudigi, süüdistatud kogu maailma seksualiseerimises. Nii proovitakse naeruvääristada ja nivelleerida autoreid, kes üritavad analüüsida võimu. Küsimus pole kolmsada aastat kestnud kapitalismis, vaid kuustuhat aastat kestnud autoritaarses, patriarhaatlikus tsivilisatsioonis, mis on moonutanud inimese instikte. Pidev stress ja depressioonid on märgiks, et inimene ei talu isakuju endas ja ühiskonnas, kes teostab ennast võimu, raha ja hirmu abil.
Etenduse peategelane Nora allub võimukale mehele, kes omakorda allub hirmule.
Eriline tänu! Mati Sillak
AUHINNAD
EESTI TEATRILIIDU AASTAAUHINNAD 2009