Atlantise keiser

Viktor Ullmanni ühevaatuseline ooper Peter Kieni libretole.

II maailmasõda. Berliin.Kaks juuti kavatsevad korraldada atentaati Hitlerile. Nad on tähele pannud, et füürer sõidab iga päev kella 12 ajal ühelt tänavanurgalt läbi. Mehed võtavad relvad, peidavad need riiete alla ja sulanduvad täpselt õigel ajal sellel tänavanurgal lihtsate berliinlaste hulka. Nad ootavad. Ootavad veel. Pinge kasvab iga sekundiga. Higised peod pigistavad kuubede alla peidetud revolvripidemeid. Keda aga ei tule, on Hitler. Kell on 12.05. Hitlerit ei ole.Kell saab 12.10. Hitlerit pole ikka veel.Kell 12.15 ei pea üks juut vastu ja sosistab paanikas teisele: “Jumal hoidku! Äkki on temaga midagi juhtunud?”

Sellist juudi anekdootidele iseloomuliku hoiakut, milles seguneb sügav traagika ja inimlik komöödia, kannab ka Viktor Ullmanni (1898-1944) Theresienstadti vangilaagris kirjutatud koomilis-sübolistlik ooper “Atlantise keiser”. Ajalugu näitab, et ahnus võtta iseendale Surma enese roll, pole maailmast kuhugi kadunud ka täna. Sellisest trööstitust teadmisest hoolimata ei tohi mitte kusagil ega mitte kellelgi lasta vabalt teotada kõige pühamat inimlikku elutahet. Aegade algusest peale on olnud selle vastu ainus toimiv vastumürk südamest tõusev naer.Ooper justustab uskumatu loo ühe diktaatori üleelusuurusest soovist hakata Surma auväärset ametit pidama. Jahmunud Surm kuulutab välja streigi ning inimkond avastab end ootamatust olukorrast mitte keegi ei sure enam.

Maailmaesietendus 23. mail 1995 Hollandi