Peeter ja Tõnu
Kui ma olin poisike,
siis mägi oli mägi,
jõgi oli jõgi
ja puu oli puu.
Kui ma olin täismees,
siis mägi ei olnud enam mägi,
jõgi ei olnud enam jõgi
ja puu ei olnud enam puu.
Nüüd, kui ma olen vana mees,
on mägi jälle mägi,
jõgi on jõgi
ja puu on puu.
Seda ei juhtu just eriti tihti, et kirjanik kirjutab etenduse kindlatele näitlejatele.
Veel enam olukorras, kus eesti algupärandeid nii harva ilmub.
Siin on Peeter Volkonski ja Tõnu Oja imepärasusi teadlikult rõhutatud ja etendus erilisusi tulvil.
Kaks meest ühes ruumis oma mälestustega omas tegelikkuses ja soovis,
et päev ei mööduks asjatult, sest tuleb osata endal ise ilu elusaks teha.
ARTIKLID
Peeter ja Tõnu: et aeg raisku ei läheks
Margot Visnap, Teater.Muusika.Kino, 1998/7