Mõned teravad polaroidid

MARK RAVENHILL
Sündis 1966. aastal, Haywards Heath’is, West Sussex’is, Inglismaal.

Ema on sekretär, isa insener.

1984-87 õppis Bristoli ülikoolis draamat ja inglise keelt.
1987 asus tööle Soho Poly teatri administratiivpoolele.
Seejärel töötas õpetaja ja vabakutselise lavastajana.
1995 lavastas 10-minutilise monoloogi “Fist”, osana Finnborough teatri projektist “I’ll show you mine”.

Ravenhilli monoloog tekitas huvi lavastaja Max Stafford Clarkis, kes palus noorel autoril näidata mõnd oma täispikka näitemängu. Ravenhillil ei olnud siis veel ühtegi täispikka käsikirja ja tal tuli kiiruga midagi valmis kirjutada. Sündis “Shopping and Fucking”, mis pärast esietendust 1996. aastal Royal Courti teatris kandus koos vastuolulise kriitika, šokeeritud publiku ja teatriuuenduste eest seisvate ringkondade kiidulaulu saatel West Endi ja sealt edasi kogu maailma. Tüki edu oli kolossaalne! Tänu etenduse püsivale edule maailmas ja Inglismaal hakkasid vaibuma ka kadedusest saadetud avaldused Ravenhilli kui pelga šokeerija ja sensatsionalisti pihta, tähelepanufookus pöörati autori sotsiaalsele tunnetusele ja ajatutele küsimustele.

Atraktiivne ja tabusid purustav joon Ravenhilli töödes osutus vaid garneeringuks märksa tõsisematele ja valusamatele probleemidele ühiskonnas ja inimhinges. Ravenhillist hakati rääkima kui omapärase huumorimeelega, intelligentsest ja jahmatav-ausast sotsioloogist Inglise näitekirjanduses. Ta on muutunud uue laine tuntuimaks kaubamärgiks Briti teatris.
Pärast Ravenhilli tulekut suurele areenile on avardunud nii mõnedki näitekirjanduse standardid, midagi uut, värsket ja taltsutamatut on sugenenud stampidest vaevatud akadeemilisse teatrimaailma, midagi, mis tegeleb ajatute küsimustega, hoides ometi kätt kaasaja pulsil…

Järgnesid näitemängud “Faust on surnud” (1997), “Sleeping around” (1998), mis oli Ravenhilli organiseeritud koostööprojekt tema ja veel kolme lootustandva näitekirjaniku vahel (Ravenhill töötas sel ajal juba Paines Plough teatri kirjandusala juhatajana), “Handbag” (1998) ja “Mõned teravad polaroidid” (1999).

Ka “Polaroidides” esitab Ravenhill vaatajale needsamad,
ekstravagantse kesta alla peidetud küsimused:
– Kuidas leida oma tee armastuseni meie mikrolainekiirguse
(mis mõnel juhul võib olla ainus lähim soojusallikas inimlikule soojusele)
ja seksi ekspluateerimise ajastul?
– Kuidas olla toimiv ja õnnelik inimolend maailmas,
mille suured juhtmõtted koos tavaks olnud moraalikoodeksitega,
on üksteise järel prügikasti lennanud?
– Millest kinni hoida, mida väärtustada?

Ravenhill ei ole teinud saladust sellest, et on HIV- positiivne gei, õigemini nimetab ta ennast post-geimeheks. Ta elab soliidses linnaosas Londonis, kirjutab paar lehekülge päevas, tunneb elavat huvi seltskonnakroonikate vastu, hoiab ennast kehaliselt heas vormis, on tagasihoidlik ja sõbralik tüüp. Kiilakas, vasakule käele tätoveeritud tiigriga. Oma vanemaid ta enda etendustele ei luba.
Ravenhilli töid ei ole võimalik liigitada “gei-näitemängudeks”, tema sõnum on üldinimlik ja ületab seksuaalse või soolise kuuluvuse piirid.