Lumi
Stanislaw Przybyszewski oli Poola modernistliku draama eelkäija. Terava inimloomuse analüüsi tõttu on teda peetud ka kurjuse apologeediks, “Poola Dostojevskiks” ja satanistiks. Seda eelkõige uurimuse “Kurja tunnetus” põhjal. Julmus ja õrnus on teemad, mida Przybyszewski valusalt puudutab.
“Tema näidendites lõõmavad kired, hingedes käib süvapuistamine.
Õhk on psühholoogiast paks.”
Hendrik Lindepuu
Rainer Sarnet on varem silma paistnud filmiilmas (“Merehaigus”, “Kooljad ja libarebased”, “Pauli laululaegas”).
Lumisel laval on tajutav režissööri oskus samaaegselt tervikut ja misanstseene näha.
Ene-Liis Semperi kunstnikutöö kroonib kogu õhtut – põrutavalt ilus lumi, milles elegantsed tegelased šikkides kostüümides piinavad ja piinlevad, armastavad ja surevad. Talumatult ilus.
Lumi on märk igatsuse talumatusest ja eelaimus sulamisest.
LUMI räägib tugevuse kultusest, mis “neetud tüütusena meie kohale on laotunud”.
Tugevad piinavad teisi ja nõrgad iseennnast; tegelased ihaldavad, ihaldavad, ihaldavad.
Ihaldatakse üksteist, ihaldatakse tõelisi kogemusi ja hingematvaid tundeid, ihaldatakse absoluutset kokkukuuluvust ja lõpuks ihaldatakse ihaldamist ennast.
Sümbolistlik näidend räägib tugevuse kultusest,
mis “neetud tüütusena meie kohale on laotunud”.
Tugevad piinavad teisi ja nõrgad iseennnast